Eesti Politseileht nr 28, 24. juuni 1922

Venemaa salakuulajate organisatsioonid

Salakuulamine ulatub kaugesse minevikku ja oli tarvitusel juba vanade Rooma riigi sõjavägede juures, nagu seda tolleaegsetest sõjakäikude kirjeldustest näeme. See oli aga enam vähem juhusline ja sai korraldatud lahingute ootel. Mingisugust alalist organiseeritud spionaaži sel ajal ei tuntud. Hiljemalt kujunes aga salakuulamine alaliseks tegevuseks ja seda korraldati rahuajal samasuguse energiaga, kui sõja ajalgi. Iseäranis laialine mõiste ja korraldusviisi omandas salakuulamine ilmasõja eel ja selle kestvusel.

Praegusel ajal mõistetakse salakuulamise all üleüldse teadete kogumist võerale valitsusele riigi seisukorra, tema sõjaväelise jõu, juhtide ja kindlustuste üle, mis määratud riigi välisjulgeoleku kaitseks. Salakuulajateks võivad olla nii riigis alaliselt viibijad, kui ka väljast sissetulnud isikud, igast rahvusest ja seisusest, ühe sõnaga iga inimene, kui tal selleks tarvilised omadused on. Võib kindlasti ütelda, et ei ole ühtegi seisuslist ega varanduslist ringkonda, kus ei võiks olla salakuulajaid.

Suuremaks spionaaži ja igasuguse kihutustöö organiseerijaks võerastes riikides võib praegusel ajal kahtlemata Nõukogude Venemaad nimetada. Ei ole pea ühtegi maanurka, kus enamlaste agendid karja kaupa oma urgitsemise tööd ei teeks. Neid võib igal pool leida. Oma ülesannete järele võib neid kahte osasse jagada: ühed, kes kõiksuguste võtetega tööliste ja rahva masse seas ässitustööd teevad ja „üleilmlist revolutsiooni“ õhutavad ja teised, kes riigi majanduslise ja poliitilise olukorra ja kaitsevägede ja abinõude üle salaja teateid koguvad ja neid oma käskijale edasi toimetavad. Esimesed esinevad tihti avalikult, nimetades ennast tööliste juhtideks ja proletariaadi elukorra parandamise eest võitlejateks, kuna teised alati omi ülesandeid varju katte all täidavad. Mõlemad saavad Nõukogude Venemaa valitsejatelt kindlat palka, kui ka igasuguseid toetus- ja kulurahasi.

Oma agentideks tarvitab Nõukogude Venemaa suuremalt osalt töölisi, kes omaks tunnistanud kommunistlised vaated, kui ka mitmesugused keskklassi kasvandikke. Balti riikidesse saadetakse enamasti agentidena siit Venemaale läinud isikuid, sest nende ilmumist on õige kerge maskeerida kodumaale tulla tahtmise ja Venemaal valitseva näljahäda väljakannatamatuse seletusega. Ka meie riik on nende alaliseks tallermaaks saanud. Ikka ja uuesti siginevad avalikuks saanud ja kinnivõetud organisatsioonide asemele uued organisatsioonid ja jätkavad oma urgitsemistööd. Seda võimaldab enamlaste raha, mida nad selle töö peale kerge käega suuremate summadena välja annavad, mis mõtlemata ja kerge vaevaga raha saada tahtjaid nende teenistusse meelitab, selle peale vaatamata, et salakuulajate tabamise korral, ka rahuajal raske karistus ähvardab.

Alles hiljuti, ja see oli läinud aasta sügisel, mõistis sõjaväe ringkonnakohus Tartus suurema salakuulajate organisatsiooni liigete üle kohut, kus mitmed kuni 20-ne aastani sunnitööle mõisteti. See organisatsioon sai avalikuks ja võeti kinni sama aasta kevadel. Nüüd on käesoleva aasta jaanuarikuu lõpul Vabariigi kaitsepolitsei poolt uus samasugune organisatsioon avalikuks tehtud ja tema tegelastena ligi 20 isikud kinni võetud.

Nagu asja uurimisel selgunud, on viimane organisatsioon oma tegevust mõne kuu pärast peale esimehe likvideerimist alanud. Selleks oli Pihkvas asuvast N. Venemaa vastuluuramise osakonnast, kus juhatajaks eestlane Sammel, valenimede all Eestisse saadetud keegi Model ja vähe hiljem keegi Kamberg. Nad olid määratud kohapeal salakuulamist juhtijateks-pearesidentideks ja nende asukohaks sai Tartu. Siit saatsid igasse tähtsamasse linna kohalisteks residentideks omad agendid, luues nii üle terve riigi agentuurvõrgu. Kohapealsed agendid kogusid isiklikult ja kaastööliste läbi teateid ja saatsid need kurjerite läbi Tartu pearesidentidele, kellede ülesandeks oli teadete kontroleerimise korraldamine ja edasisaatmine Pihkva. Liikumise hõlbustamiseks Tartu ja Pihkva vahel olid ameti seatud piiriäärsetesse küladesse, eriti Petseri ümbruskonda, mitmed väiksema kohapidajad, kes kindlat kuupalka said ja oma hobusel käskjalge edasi-tagasi vedasid. Raudteed tarvitati selles sihis vähe.

Mõlemad pearesidendid Model ja Kamberg kandsid suuremalt osalt Eesti ohvitseri vormiriideid, mis neile enam vabadust liikumiseks võimaldas. Siiski läks kaitsepolitseil korda neile jälgile saada ja valvepidamise läbi sel minutil tabada, kui nad kokku olid tulnud Pihkvast saadud instruktsioone ja käske läbi vaatama. Läbiotsimisel leiti nende juurest suur kogu dokumente, mis nende tegevust ja agentide asupaikasi paljastasid. Neist nähtus, et neil resident-salakuulajad olid Tallinnas, Narvas ja Petseris ja agendid teistes linnades. Kõik nad olid märgitud numbrite ja tähtede järele. Nii oli pearesidendi Modeli numbriks 8-B/2 ja Kambergi numbriks 5-A/3; Tallinna resident kandis nummert 7-A/3 jne. Nende numbrite järele adresseeriti neile ka kõik kirjad ja saadi agentidelt teadaandeid. Õigeid nimesid ükski kusagil kirjas ei tarvitanud.

Kõik see jaotamine ja nummerdamine oli korraldatud Pihkvast, kust tihti ka uusi agentisi juure saadeti. Kokkusaamistel juuretulijatega, keda ei tuntud, tarvitati üks teise tunda andmiseks teatavat parooli (peasesõna), mis vahel pikaks kõnelemiseks kujunes. Nii tarvitati Narva residentide tutvustamisel järgmist dialoogi:

-         Tere majaperemees!

-         Mis on armas, kas võiks millegiga kostitada?

-         Ei minule ei ole isiklikult kostitamist tarvis, aga minu vanemale vennale ja!

Sellest tundsid nad üksteist.

Veel palju teisi ettevaatuse abinõusid oli neil tarvitusel, et sissekukkumise eest hoida. Raudteel ei tohtinud salakuulajad millaski otseteed sihile sõita, vaid ikka vaheldamisi – üks osa raudteel ja teine jala. Eriti oli keelatud suurematest jaamadest rongile minna ja maha tulla. Selle kohta on pikk juhatuskiri antud, mis lähemalt sõiduplaani ära määras. Näituseks: oli tarvis agendil Tartust Petseri piirini sõita, siis pidi ta Tartust kuni Nõo jaamani jala minema, sealt võis Sangaste jaamani raudteel sõita; Sangaste jaamast kuni Karula jaamani tuli hobustega sõita ja sealt edasi kuni Tudernani ehk äärmisel juhtumisel Petserini võis jälle raudteed tarvitada, kuna sealt ilmtingimata hobusega pidi edasi liikuma. Tartust Tallinna sõidul maksis järgmine kord: Tartust hobusega kuni Kärknani, sealt raudteel kuni Tamsalu jaamani; Tamsalult hobusega ehk jala kuni Lehtseni ja sealt raudteel kuni Ülemiste jaamani, kust jala Tallinna tuli käia. Tartust Narva sõidul tarvitati kuni Tamsaluni samasugust korda, kui Tallinnagi, kuid sealt sõideti edasi hobusega Kabala jaama ja Kabalast raudteel Korsi jaamani, kust jala Narva mindi. Niisamasuguse korra järele sõideti kitsaroopalisel raudteel, kus juures kindlasti oli keelatud rongile minna, ehk maha tulla Tallinnas, Viljandis, Mõisakülas ja Pärnus. Eeskirja lõpus, mis Eesti keeles, kirjutatakse: „kordan, et sealpool piiri liinid peavad korras olema, mis Teie alla kuuluvad. Nõnda samuti ka residendid ja agendid ei tohi ühes kampas olla ja kui see peaks korduma, siis on sissekukkumine kohe käes. Kes sealpool Teie juhatuse alla ei painuta, ehk õigem ütelda, ei painuta nende juhatuste ja otsuste alla, kohe teatage ja nii kauaks, kui minu käest selle kohane juhatus tuleb, ajutiselt töö juurest eemale jätta. Niisama ka ühendus temaga ära katkestada“. See allkiri on Pihkvas 10. jaanuaril s. a. nr. 4 all kirjutatud ja „slm. 8-B/2“ s. t. pearesident Modelile adresseeritud.

(Järgneb.)