Eesti Politseileht, nr 29, 1. juuli 1922

Venemaa salakuulajate organisatsioonid

(2. järg)

Nagu sellest näha, on distsipliini mõttes agentide vastu kaunis vali oldud. Veel valjumat korda näitab aga käsukiri, mis ühe kahtluse puhul kellegi agendi vastu pearesidendile saadetud. Selles kirjutatakse muu seas: „Pajule pange Tartus saba (valve) taha ja olge temaga kuradi ettevaatlik. Saba võiks olla keegi, keda tema ei tunne. Kui aga märkate midagi kahtlast, saatke tee pealt eest ära. See on tarvilik“. Nii siis võisid agendid, kes kuidagi kahtlust äratasid, isegi oma elu kergesti kaotada. On teada ka juhtumisi, kus enamlased siis saadetud agendid mõne aja järele Venemaale tagasi kutsusid ja seal maha lasksid. Arvatavasti sündis see kahtlustuste pärast.

Üleüldse on kõik salakuulajad üks teise vastu äärmiselt ettevaatlikud olnud. Harva on agendid peale oma käskija ja tema käskjala, kelle läbi side pidamine sündis, veel mõnda teist kaasteenijat tundnud. Kõik nad on oma ette töötanud. Kokkusaamine sündis neil ikka linnast väljas, kusagil kõrvalises kohas, kuhu mindi juba eelmisel kokkusaamise määratud päeval ja tunnil. Kui vahel side kadus, siis teatati uuest kokkusaamise tunnist ja kohast ka ajalehtede kuulutuste läbi, muidugi enne kokkuräägitud märkide abil, nii et võhik sellest kõige vähematki aimata ei võinud.

Kõik salakuulajad elasid nõutavalt registreeritud dokumentidega oma korterites legaalselt ja mõned olid oma tegevuse maskeerimiseks isegi mingisugusesse teenistusse astunud. Suurem osa aga esines hangeldajatena. Nende seas olid ka mõned endised Põhja-Lääne armee ohvitserid, kes kui sõjaväe asjanduse tundjad selles ametis teadlikumate teadete kogujatena ilmutusid. Pea kõikidel Venemaalt siia tulnud salakuulajatel olid Pihkvas valmistatud Eesti Vabariigi tunnistused, milledele tarvilisel korral ka vastavad registreerimise märkused juba ette olid tehtud. Sarnaseid dokumente valmistavad enamlased siit Venemaale viidud originaalide järele ja, peab ütlema, kaunis osavalt, nii et neid ainult teraval võrdlemisel õigetega võib ära tunda.

Tabatud organisatsiooni peaülesandeks oli viimasel ajal teateid koguda meie soomusrongide arvulise ja laskevarustuslise koosseisu, asukohtade, uuenduste ja ümberkorralduste üle, suurtükiväe praeguse seisukorra, asukohtade ja juhatuse üle, siis diviiside suuruste ja laskemoona ladude asukohtade üle. Kindlustatud kohtade üle teadete andmisel kästakse paberil ära tähendada kindlustatud koha ümbruskonnas asuvad külad, mõisad, jõed, teed, sillad, vabrikud, veskid, kirikud, mäed, metsatukad jne., millede märkimiseks vastavad topograafilised märgid kätte on näidatud.

Peale nende ülesannete on enamlased oma agentidele palju korraldusi teinud ja käske andud meie riigi poolt välisriikidega tehtud lepingute tekstide muretsemiseks, andes nõu neid varastada, kui äraandja leidmine ei õnnesta. Ühe sarnase lepingu hoiukohtki on ära näidatud. Eriliselt on kästud kindlaks teha, missuguste riikidega meil sõjalised lepingud on tehtud ja mis need eneses sisaldavad. Otsitavamate andmetena on olnud ka sõjaministeeriumi ja teiste suuremate väeüksuste salajased päevakäsud, millede eest kindel eritasu jube ette on ära määratud.

Rahaliselt on organisatsioon, nagu leitud aruannetest näha, hästi varustatud olnud. Kuu jooksul on tema käest sajad tuhanded läbi käinud, maha arvates erakorralised väljaminekud üksikute tähtsamate teadete eest, mis mõnikord ise kuni saja tuhandeni võisid tõusta. Ühe sõjaministeeriumi päevakäsu eest on üksi 50 tuhat marka maksetud, kuna teise eest ühes lisadega 25-30 tuhat maksta on lubatud. Diviisi päevakäskude eest on maksetud 3000 marka. Raha hulgas, mida organisatsioon oma tegelastele maksis, oli rohkesti Venemaalt siis saadetud vale Eesti raha. Nii leiti ka läbiotsimisel pearesidentide juures vale Eesti 5% võlakohustusi.

Iga agent on peale kulude, mis temal teadete kogumisel ehk sõitudel ette võisid tulla, iga kuu kindlat palka saanud oma võimiste järele. Kõige suurema palgana näitub 15 tuhat marka ja kõige vaiksemana 4 tuhat marka kuus olema. Selle eest olid nad kohustatud kaks korda kuus teateid andma. Teateid kogusid agendid kas isiklike vaatluste ja luuramiste läbi ehk katsusid soovitud kohta mõne äraandja leida, kes neile raha eest nõutud teateid andis. Viimast võtet tarvitasid enamasti residendid. Selleks otstarbeks olid nende korraldusse erisummad antud, mida saatekirjades „sissesöötmise“ rahana märgiti. Ühte suurtükiväe polgu staapi „sissesöömiseks“ on 30 tuhat marka saadetud. See summa võis ära kulutatud saada ilma aruandmata tutvuse või sõpruse muretsemiseks, mille järele otsekoheste eesmärkide taotlemisele asuti. Sarnasel teel oli meie sõjavägede staapi „sissesöödetud“ juba enne selle organisatsiooni tabamist teo pealt kinni võetud äraandja Alender, kes selle organisatsioon teenistuses seisis.

Vaadeldes organisatsiooni tegevustagajärgi, peab tunnistama, et neil tihti edu on olnud, kuid on ka juhtumisi, kus nad nii mõneski üksteise teadetele risti vastukäivaid andmeid on andnud, mis juhatuse Pihkvas segadusse ajanud. Selle eest on agentidele laialisi „noomitusi ja laitusi“ osaks saanud.

Niisugune oli Pihkvast juhitud N. Venemaa salakuulajate organisatsioon, kes meie riigi alusmüüri õõnestamise kallal tegutses. Kahjuks pole see organisatsioon mitte üksik nähtus Eesti pinnal. Kaitsepolitseil läks korda ka Narvas sarnane salakuulajate organisatsiooni avalikuks teha, kes seal koha peal teateid kogus ja Venemaale edasi saatis. Sellesse on segatud ka mõned sealse N. Venemaa kaubanduslise saatkonna teenistuses seisvad isikud.

-s.-

(Lõpp.)