äärmuslus, paremäärmuslus, vasakäärmuslus, marurahvuslus, ekstremism, venemaa rahvuslik ühtsus, venemaa natsionaalbolševistlik partei, notšnoi dozor

Paremäärmusliku keskkonna võib klassikaliselt jagada kaheks. Skinheedid pooldavad White Power` ideoloogiat, mis on oma olemuselt rassistlik ja rõhutab valge rassi ülimuslikkust. Neonatsid lähtuvad natsionaalsotsialistlikust ideoloogiast ja ülistavad Kolmandat Riiki ehk siis natsionaalsotsialistliku Saksamaa vägivallarežiimi. Eesti paremäärmusluses on esindatud nii skinheedid kui ka neonatsid.

Oluline on eristada rahvuslust marurahvuslusest. Kui rahvuslus peab oluliseks oma rahva kultuuri ja eripära säilitamist ning arendamist, siis marurahvuslus seab ühe rahva teistest rahvastest kõrgemale, pidades neid alaväärtuslikeks. Marurahvuslus on enamasti rassistliku ja ksenofoobse alatooniga.

Samamoodi kui mõttekaaslased teistes Euroopa riikides püüavad ka Eesti paremäärmuslased ja marurahvuslased kanda kinnitada Eesti poliitikas. Taktikaks on samuti potentsiaalsele valijale lihtsate lahenduste pakkumine ja kõikehõlmav populism.

Osa Eesti paremäärmuslaste ringkonna liikmeid korraldab aeg-ajalt üritusi, mis seonduvad otseselt natsionaalsotsialismi ideede propageerimisega. Näitena võib tuua nii Tallinnas kui ka Tartus korraldatud Adolf Hitleri sünniaastapäeva ja teiste Kolmanda Riigiga seotud tähtpäevade (Müncheni õlleputš, Wannsee konverents jne) tähistamist. Grotesksena mõjub Eesti rahvusvärve kandva ja Eesti Iseseisvusparteisse kuuluva isiku poolt Hitleri ülistamine ja Wannsee konverentsi aastapäeva tähistamine. Kuigi aktiivsete neonatside arv Eestis piirdub vaid paarikümnega ja laiem kõlapind nende ideedele puudub, siis toovad just eespool mainitud juhtumid ning natsionaalsotsialismi ja ksenofoobiat pooldavate ning propageerivate isikute osalemine ajaloosündmuste mälestusüritustel Eesti riigile otsest kahju. Nimelt annab see Venemaa Föderatsioonile võimaluse Eesti vastu suunatud infosõjas näidata Eestit kui natsismi toetavat riiki. Teisalt peab erinevate ajalookäsitluste puhul alati arvestama neid võimalikke vastukajasid ja mõjusid, mida nad tekitavad Eestile sõbralikes riikides, kelle elanikud kannatasid Teise maailmasõja ajal natside terrori, mitte Nõukogude okupatsiooni vägivalla läbi. Paraku on ka Eesti paremäärmuslikus keskkonnas isikuid, kes ei erista II maailmasõjas Saksa poolel sõdinud Eesti sõjaväelaste austamist natsionaalsotsialistliku Saksamaa vägivallarežiimi ülistamisest.

„Klassikalised" vasakäärmuslikud liikumised (anarhistid, loomaõiguslased) on Eestis seni marginaalsed vägivallata rühmitised. Samas võib nende tegevus lähiaastatel oluliselt aktiviseeruda nagu mujalgi Euroopas, kus vasakäärmuslus on muutunud suuremaks probleemiks kui paremäärmuslus, seda eelkõige rahvusvaheliste tippkohtumiste ajal korraldatavatel vägivaldsetel meeleavaldustel. „Inspiratsiooni" võivad Eesti vasakäärmuslased saada nii mõttekaaslastelt välismaalt, kellega koos osaletakse meeleavaldustel, kui ka paremäärmuslaste tegevusest, millele peetakse vajalikuks reageerida.

Alates 1990. aastatest on Eesti pidanud kokku puutuma Venemaalt lähtuvate äärmuslike rühmitiste ja ideedega.

1996. a jõudis Eestisse äärmusliikumine nimega Venemaa Rahvuslik Ühtsus (vene k lühend RNE) ehk asutaja järgi nimetatuna barkašovlased.  Nende ideoloogiaks on suurvene šovinism, mis põhineb vene rahvuse üleolekul teistest ja vene õigeusu kirikul.  Eestis tegutses nende u 20-liikmeline grupp kuni aastani 2002, levitades siin Venemaal välja antud barkašovlaste häälekandjat Russki Porjadok ja kohalikku samalaadset väljaannet Kolovrat (barkašovlaste haakristitaolise sümboli nimetus).  Barkašovlaste aktiivse tegevuse Eestis lõpetas Kaitsepolitseiameti 2001. a alustatud kriminaalmenetlus vaenu õhutamise tunnuste alusel.

2000-2002. a ründasid Eesti ja Läti välisesindusi Moskvas, Peterburis, Kiievis ja Minskis Venemaa Natsionaalbolševistliku Partei (NBP) aktivistid ehk partei asutaja järgi nimetatuna limonovlased.  Sama organisatsiooni liikmed panid Lätis toime ka terroristliku akti, hõivates Riias relvastatult Peetri kiriku ja heisates sinna limonovlaste sirbi ja vasaraga lipu.  Samasugust lipuheiskamist kavandati 2007. a aprillis-mais ka Eestis, kuid limonovlased tabati piiril.

Limonovlaste häälekandja kannab vene käsigranaadiga sarnast nime Limonka ja seda on levitatud ka Eestis.  Ehkki toimivat organisatsiooni limonovlastel Eestis luua pole õnnestunud - selle alged killustusid aastal 2001 kaitsepolitsei vastutegevuse tõttu -, annavad nad oma olemasolust endiselt märku lähiriikides.

Seoses 2006. a provokatsioonidega tekkis Eestis kohalik Venemaa-meelne grupp Notšnoi Dozor.  Kohalik tähendab seda, et kõik Notšnoi Dozori liikmed on seotud Eestiga ja otsest baasorganisatsiooni neil välisriikides pole.  Samas on aktiivsematel liikmetel tugev side Venemaaga.  Grupis on algusest saadik olnud erimeelsusi, mistõttu kõiki selle liikmeid äärmuslasteks nimetada oleks ennatlik.  Nende tegevus, mis on otseselt suunatud stalinismi rehabiliteerimisele (nt tänavaaktsioonide tasemel aktiivne kommunismi kuritegude õigustamine) ning kõige veneliku pealesurumisele, on siiski selgelt kvalifitseeritav äärmuslusena.  Paradoksaalselt tegelevad mõned grupi liikmed ühtlasi ka natsionaalsotsialistliku (mida nad ise küll fašistlikuks nimetavad) sümboolika levitamisega.   Ideoloogiline põhiküsimus, kas Venemaa ja tema poolt kunagi vallutatud riikide ajaloos tuleks õilistada „valgeid" traditsioone koos vene õigeusu kirikuga või hoopis neid jõhkralt hävitanud kommuniste, käib dozorlastele tänaseni üle jõu.

Kõigi kirjeldatud rühmitiste tegevuses on olemas äärmuslaste tegevuse eespool loetletud ühisjooned.