Tendentsid Euroopas

Viimastel aastatel on Euroopas üha suurenevaks probleemiks muutunud parem- ja vasakäärmuslaste omavahelised konfliktid ja vägivaldsed kokkupõrked. Näidetena võib tuua iga-aastase paremäärmuslaste Salemi marsi Rootsis, Dresdeni pommitamise aastapäeva markeerimise Saksamaal ja eri riikides toimuva Euroopa Sotsiaalfoorumi, millega kaasnevad vägivaldsed meeleavaldused.

Vägivaldsed meeleavaldused saatsid ka G8 riikide tippkohtumist 2007. a Heilingendammis Saksamaal, kus nädala jooksul osales protestides 30 000 globaliseerumisvastast demonstranti ja NATO Strasbourgi-Kehli tippkohtumist 2009. a, kus ürituse vastu protestis kuni 25 000 vasakäärmuslikku meeleavaldajat.

Tihti ongi vasak- ja paremäärmuslaste eesmärgiks omavahelise konflikti otsimine või provotseerimine, mitte niivõrd oma ideede kaitsmine või levitamine. Tavapäraseks on saanud olukord, kus paremäärmuslaste demonstratsioone püüavad takistada vasakäärmuslased ja vastupidi. Enamasti kaasneb mainituga ka vägivald ja õiguskaitseasutused panustavad väga ulatuslikke ressursse, et ära hoida ohtu inimeste elule ja tervisele ning tagada avalik kord.

Aktiivsemad paremäärmuslased on üldjuhul huvitatud poliitikas osalemisest, et selle kaudu paremini tagada oma vaadete tutvustamine ja ideede elluviimine. Mõnes Euroopa riigis on paremäärmuslikud erakonnad esindatud ka parlamendis ja kohalike omavalitsuste valitavates kogudes. Nende mõningase edu saavutamise aluseks on populistlik sõnum ja nn lihtsate lahenduste pakkumine valimiskampaaniates. Enamasti on sõnum sisserändajate ja islamivastane ning euroskeptiline. Mitme Euroopa riigi paremäärmuslased on esindatud ka Euroopa Parlamendis.