Üldist

Eesti Vabariigis on aegumatute rahvusvaheliste kuritegude, s.o genotsiidi-, inimsusvastaste- ja sõjakuritegude, kohtueelne uurimine Kaitsepolitseiameti ülesanne. Nende raskete kuritegude menetlemine sai Eestis võimalikuks 1995. a, kui tollal kehtinud kriminaalkoodeksisse lisati inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid käsitlenud peatükk.  Valmisolekut nende kuritegude uurimiseks oli Eesti Vabariik väljendanud juba 1991. a, kui vahetult riikliku iseseisvuse taastamise järel liituti aegumatute rahvusvaheliste kuritegude valdkonda reguleerivate välislepingutega, sh ÜRO 1948. a genotsiidi kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsiooniga ning 1968. a konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude suhtes. 2002. a kehtima hakanud uus karistusseadustik lisas inimsusvastase kuriteo koosseisu kõrvale genotsiidi paragrahvi.

Eestis toimepandud aegumatud rahvusvahelised kuriteod jäävad ajaliselt valdavalt 1940. ja 1950. aastatesse. Sel ajajärgul oli Eesti vägivaldse agressiooni tulemusena nii Nõukogude Liidu kui ka natsliku Saksamaa poolt rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud. Eesti Vabariik ei saanud okupatsioonide tõttu ajutiselt täita oma rahvusvahelisi kohustusi riigina. Okupatsioonirežiimid ise aga polnud omaenda süstemaatilise repressiivpoliitika päevavalgele toomisest vähimalgi määral huvitatud. Isegi kui Teise maailmasõja kaotanud natsliku Saksamaa rassistlikule poliitikale ning selle järelmitele andsid võitjariigid Nürnbergis juriidilise hinnangu, siis vähemalt samavõrd julmalt nii enda kui ka teiste riikide kodanikke represseerinud Nõukogude režiimi tegevuse kohta sellist küsimust kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ei püstitatud. Alles riikliku suveräänsuse taastanud Eesti Vabariigis, mis tunnustab demokraatliku riigi toimimise põhimõtteid, on olnud võimalik 20. sajandil sooritatud  inimsusvastaseid kuritegusid objektiivselt uurida ja süüdlased vastutusele võtta.

Kaitsepolitsei on viimase 15 aasta jooksul uurinud nii NSV Liidu kui ka natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupatsioonirežiimi tingimustes sooritatud inimsusvastaseid kuritegusid. Tegemist on olnud keerulise ülesandega, mille juures ajaline distants sündmuste ja tänase päeva vahel on olnud määrava tähendusega. Eelkõige tähendab see seda, et mitmed isikud, keda oli alust kahtlustada inimsusvastaste kuritegude toimepanemises, olid 1990. aastateks, kui uurimised algasid, juba kas surnud või polnud ekspertide hinnangul võimelised enam kohtuprotsessidel osalema. Teadmata kadunuks jäänud või surnud oli ka palju tollaste sündmuste tunnistajaid. Rääkimata sõjakeerises hävinud dokumentidest, milleta kuriteosündmuse täpne taastamine on võimatu.